Tallinna Rahvusvaheline Kristlik Vabakogudus

Reuel Lemmons töötas kogudusele 53 aastat, kõneledes 79-s erinevas riigis. Alates 1955. aastast, kuni 1983. aastani oli ta toimetajaks mainline Kristuse Koguduse kirjastusele “Firm Foundation”. Retsensiooni kohaselt, mis avaldati “The Handbook of Texas Online” poolt, oli Reuel’i iganädalane toimetajaveerg “arvatavasti enimloetud veerg Kristuse Koguduse liikmete hulgas.” Minu jaoks oli vend Lemmons kangelane. Meie sõprus arenes välja seminaridel, piiblitundide vahel aega “surnuks lüües”. Ma leidsin ta olevat maheda jutuga mees, kellel on kõigutamatud ja sügavad veendumused. Järgnev artikkel, mis avaldati 9. veebruaril 1982. aastal, oli väljakutseks kõigile neile, kes seda lugesid. Arvatavasti saab see olema sama väljakutsuv ka käesoleval tunnil meile. KM

See võib kõlada imelikuna ja peaaegu pühaduseteotusena, aga järgmise kahekümne aasta jooksul ei saa me nägema eriti palju kasvu enamikus meie praegu eksisteerivates kogudustes. Tõsi, elanikkond vahetub ja mõni kogudus võib ka suureneda, tehes seda põhiliselt teiste koguduste arvel, kuna plaanid, mis on hetkel meie kogudustes tehtud, ei ole orjenteeritud koguduse kasvule. Me ei karda prohvetitena ette kuulutada, et kõik meie tänapäeval eksisteerivad kogudused järgmise kahekümne aasta jooksul ennemini surevad, kui hakkavad kasvama. Ja ma mõtlen siin – tõeliselt kasvama!

See ei ole prohvetlus selle kohta, et terves koguduses ei saa üldse mingit kasvu olema. Me usume, et kasv saab toimuma vaid uute koguduste alustamise, mitte koguduste ehitamise kaudu. Meie ei tee enam koguduste ehitamiseks praktiliselt midagi ja paistab, et me lööme risti ka need vähesed, kes seda teha püüavad … Vaid äsja-alustatud kogudused kasvavad. Ja me oleme pea-aegu lõpetanud uute koguduste alustamise. Me harime oma noori kõnelejaid saama kohatäitjateks juba olemasolevates “kantslites” selle asemel, et harida neid alustama uusi kogudusi. Meie vajadus kõnelejate järele on seotud juba olemasolevate kantslite arvuga, mitte aga maailma vajadusega evangeeliumi järele.

Me kasvatame selle põlvkonna koguduseliikmed üles väga mobiilses maailmas. Kui nad siis kolivad elama keskkonda, kus ei ole kogudust, nad lihtsalt haihtuvad. Nad, kas lõpetavad täiesti Jumala järgimise, või lähevad ise ja viivad ka oma lapsed mõnda selles linnas juba eksisterivasse religioossesse kogudusse. See ei tee meile head, et me seda kategooriliselt eitame. Faktid on kõikidele selgelt näha.

Meie koguduste üldiseks suunaks on kaotada oma pühendumine “teiste jaoks” ja kuulutada oma doktriiniks: “meie endi jaoks”. Me kuulsime hiljuti isegi ühte kogudusevanemat avalikult ütlemas, et koguduse esimene kohustus on enda eest hoolitsemine. Meil on hirm koguduse ees, kellel on selline filosoofia. Uuri koguduste ajalgu ja sa näed, et Jumal ei lase kunagi sellisel kogudusel kasvama hakata, kellel on kadunud huvi maailma evangeliseerimise vastu. Koguduse esimene kohustus on kuulutada evangeeliumi ja alustada uusi kogudusi – mitte rahuldada oma isekaid vajadusi.

Helen ja Matt Sullivan

“Aga pärast selle aja möödumist, mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi; ja ma õnnistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin Teda, kes elab igavesti, kelle valitsus on igavene valitsus ja kelle kuningriik püsib põlvest põlve … Selsamal ajal tuli mu mõistus tagasi, ja mu toredus ja hiilgus tulid tagasi mu kuningriigi auks; mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim … Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva Kuningat, sest kõik Tema teod on tõde ja Tema teed on õiged! Tema võib alandada neid, kes käivad kõrkuses!” Taaniel 4:31; 33-34

Vanas Testamendis on kirjas imepärased lood usust ja vägevatest tegudest. Kõige inspireerivamad nendest on lood meestest ja naistest, kes rabelesid välja lootusetutest olukordadest, võitlesid kadunud unistuste eest ja taastasid purustatud usu. Mis puudutab taastamist, siis lugu Nebukadnetsarist on üks minu lemmikutest.

Taanieli raamatutut lugedes näeme me Nebukadnetsarit tema au kõrghetkel, kuna Jumal oli lasknud Paabeli kuningriigil vallutada kogu maailma, mida tol ajal tunti. Kui Sadrak, Meesak ja Abednego läbi tule läksid, nägi kuningas Jumala päästvat jõudu. Temast sai usklik ja ta alustas oma impeeriumis liikumist, teenides imepärast, inimesi päästvat Jumalat, “sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!” (Taaniel 3:29) Ühel ööl nägi Nebukadnetsar unes midagi hirmsat ja ta kutsus Taanieli seda tõlgendama. Taaniel kartis kuningale tõtt rääkida. Olles hirmul oma elu pärast, võttis Taaniel siiski kokku kogu talle Jumala poolt antud jõu ja tegi seda, mida üks tõeline prohvet alati tegema peab. Ta rääkis tõde mehele, kes võis teda selle eest hävitada. Taaniel seletas kuningale lahti tema unenäo ja andis talle teada, et inimeste uhkus kutsub esile Jumala purustava karistuse. Aasta aega pärast seda jutuajamist uhkustas Nebukadnetsar oma suure edukusega. Samal hetkel kuulis ta häält taevast ja Jumal võttis temalt kogu tema võimu ja kogu tema impeeriumi. Inimeste poolt hüljatud, elas ta looma tasemel seitse aastat. Tema elu ja unistused olid hääbunud, ta oli läbi imbunud lootusetusest ja läks sõna otseses mõttes hulluks.

Jeesus räägib Uues Testamendis meile loo kadunud pojast, mis meenutab jutustust Nebukadnetsarist. (Lk 15:11-32) Ta näitab meile sellega Jumala päästvat jõudu ja Tema tahet meid alati koju tuua. Uhkusest pimestatud ja vaid iseenda peale lootes, võttis poeg isalt kogu oma päranduse ning “siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.” Kui raha sai otsa ja elu reaalsus täie mürinaga end talle tunda andis, pöördus ta tagasi oma ainukese lootuse allika – oma isa – juurde. “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.” (Lk 15:20)