Kalamehejutt

Elas kord grupp inimesi, kes kutsusid end kalameesteks ning vesi, mis neid ümbritses, oli täis kalu. Neid ümbritsev ala oli tõesti lausa ülekülvatud jõgede ja järvedega, mis olid kaladest tulvil. Ja kalad olid näljased. Nädal nädala järel, kuu kuu järel ja aasta aasta järel said kõik need, kes ennast kalameesteks hüüdsid, pidevalt erinevatel koosolekutel kokku ja rääkisid oma kalapüüdmise kutsest. Nad jutustasid sellest, kui palju erinevaid kalu üldse eksisteerib ja rääkisid erinevatest kalapüügi meetoditest, mida nende püüdmiseks kasutama peab. Aasta aasta järel defineerisid nad väga üksikasjalikult, mida üldse tähendab kalapüük, astusid välja kalamehe elukutse propageerimise eest ja selgitasid, et iga kalamehe esmane ülesanne on kala püüda. Nad ehitasid suuri ilusaid ehitisi kohalikeks kalapüügi keskusteks ning nende üleskutseks oli, et kõik inimesed kalameesteks saaksid ning kala püüdma hakkaksid. Oli vaid üks asi mida nad ei teinud – nad ei püüdnud kala.


Peale selle, et nad ise regulaarselt koos käisid, organiseerisid nad ka juhtkonna, kelle ülesandeks oli kalameeste saatmine ka teistesse paikadesse, kus palju kalu leidub. Juhtkond valiti nende hulgast, kellel olid suured visioonid ja suur julgus rääkida kalapüügist ning kalapüügi toetamisest kaugetes ja raskesti ligipääsetavates veekogudes, kus palju erinevaid kalaliike elutseb. Juhtkond võttis tööle personali, määras komiteed ning organiseeris palju koosolekuid, et kindlaks teha, millised uued veekogud on kalapüügiks kohased. Kuid ei juhtkonna, ega ka komiteede liikmed ei tegelenud kalapüügiga. Ehitati üles suured ja esinduslikud treeningkeskused, peamise eesmärgiga – õpetada kalamehi kala püüdma. õppeaasta jooksul pakuti kursustel osavõtjatele erinevaid loenguid kalameeste vajaduste kohta, kalade bioloogia ja psühholoogiliste reakstsioonide kohta, selle kohta, kuidas kaladele läheneda ning millist sööta kasutada. Õpetajad omasid küll doktorikraadi kalapüügis, kuid nad ei püüdnud kala, vaid ainult õpetasid kalapüügikunsti teistele. Peale selle ehitasid kalamehed suured trükikojad kalapüügiõpikute trükkimiseks. Trükimasinad töötasid nii ööl kui päeval õpikuid trükkides, mis rääkisid vaid kalapüügi meetoditest, varustusest ja programmist, mida kasutada kalapüügi teemaliste koosolekute toetamiseks. Organiseeriti ka spetsiaalne büroo, mis töötas kalapüügi teemadel kõnelejate küllakutsumisega.

Nad organiseerisid palju erinevaid konverentse, loenguid ja kokkutulekuid. Pärast ühte väga inspireerivat koosolekut teemal ”vajadus kalastada” võtsid kaks noormeest kätte ja läksidki kalale. Järgmine päev raporteeris esimene nendest, et ta oli kätte saanud sada kala! Siiski selgus, et see oli vaid üks ”kalamehejutt”. Teine noormees oli aga püüdnud kaks korralikku purakat ja ta sai oma saagi tõttu suure tähelepanu osaliseks. Ta pidi käima kõikidel nendel suurtel koosolekutel ja jutustame teistele, kuidas tal see õnnestunud oli. Nii ei saanudki ta enam kala püüda, muidu ei oleks tal jäänud aega kõigile oma läbielamistest jagada. Ta valiti ka kalameeste juhtkonna liikmeks tänu oma tähelepanuväärsetele kogemustele.

Tõsi on see, et paljud nendest kalameestest tegid suuri ohverdusi ja elasid üle mitmeid raskusi. Mitmete elukohad asusid vee lähedal ja nad pidid selletõttu välja kannatama surnud kalade haisu. Oli ka neid, kes mõnitasid ja naersid nende üle nende kalamehe kutse pärest ja nende kalameeste ühingusse kuulumise pärast. Nad olid ka siiralt mures kalameste pärast, kes leidsid, et kõigil nendel kalameeste koosolekutel käia ei ole mingit mõtet. ”Kas nad ikka järgisid meie suure Issanda sõnu: ”Tulge minu järele ja ma teen teist inimesepüüdjad”? – mõtlesid nad. Kujutage siis ette, kui sügavalt nad haavusid, kui üks mees ühel ilusal päeval julges väita, et see, kes kala ei püüa, ei olegi kalamees, ükskõik kelleks ta ennast ka ei kutsuks. Kuigi see kõlas ju päris õieti. Kas keegi on ikka kalamees, kui ta aasta aasta järel ühtegi kala ei püüa? Kas ma ikka järgin, kui ma ei kalal ei käi?*

Tundmatu autor