Tallinna Rahvusvaheline Kristlik Kogudus

Reuel Lemmons töötas kogudusele 53 aastat, kõneledes 79-s erinevas riigis. Alates 1955. aastast, kuni 1983. aastani oli ta toimetajaks mainline Kristuse Koguduse kirjastusele “Firm Foundation”. Retsensiooni kohaselt, mis avaldati “The Handbook of Texas Online” poolt, oli Reuel’i iganädalane toimetajaveerg “arvatavasti enimloetud veerg Kristuse Koguduse liikmete hulgas.” Minu jaoks oli vend Lemmons kangelane. Meie sõprus arenes välja seminaridel, piiblitundide vahel aega “surnuks lüües”. Ma leidsin ta olevat maheda jutuga mees, kellel on kõigutamatud ja sügavad veendumused. Järgnev artikkel, mis avaldati 9. veebruaril 1982. aastal, oli väljakutseks kõigile neile, kes seda lugesid. Arvatavasti saab see olema sama väljakutsuv ka käesoleval tunnil meile. KM

See võib kõlada imelikuna ja peaaegu pühaduseteotusena, aga järgmise kahekümne aasta jooksul ei saa me nägema eriti palju kasvu enamikus meie praegu eksisteerivates kogudustes. Tõsi, elanikkond vahetub ja mõni kogudus võib ka suureneda, tehes seda põhiliselt teiste koguduste arvel, kuna plaanid, mis on hetkel meie kogudustes tehtud, ei ole orjenteeritud koguduse kasvule. Me ei karda prohvetitena ette kuulutada, et kõik meie tänapäeval eksisteerivad kogudused järgmise kahekümne aasta jooksul ennemini surevad, kui hakkavad kasvama. Ja ma mõtlen siin - tõeliselt kasvama!

See ei ole prohvetlus selle kohta, et terves koguduses ei saa üldse mingit kasvu olema. Me usume, et kasv saab toimuma vaid uute koguduste alustamise, mitte koguduste ehitamise kaudu. Meie ei tee enam koguduste ehitamiseks praktiliselt midagi ja paistab, et me lööme risti ka need vähesed, kes seda teha püüavad … Vaid äsja-alustatud kogudused kasvavad. Ja me oleme pea-aegu lõpetanud uute koguduste alustamise. Me harime oma noori kõnelejaid saama kohatäitjateks juba olemasolevates “kantslites” selle asemel, et harida neid alustama uusi kogudusi. Meie vajadus kõnelejate järele on seotud juba olemasolevate kantslite arvuga, mitte aga maailma vajadusega evangeeliumi järele.

Me kasvatame selle põlvkonna koguduseliikmed üles väga mobiilses maailmas. Kui nad siis kolivad elama keskkonda, kus ei ole kogudust, nad lihtsalt haihtuvad. Nad, kas lõpetavad täiesti Jumala järgimise, või lähevad ise ja viivad ka oma lapsed mõnda selles linnas juba eksisterivasse religioossesse kogudusse. See ei tee meile head, et me seda kategooriliselt eitame. Faktid on kõikidele selgelt näha.

Meie koguduste üldiseks suunaks on kaotada oma pühendumine “teiste jaoks” ja kuulutada oma doktriiniks: “meie endi jaoks”. Me kuulsime hiljuti isegi ühte kogudusevanemat avalikult ütlemas, et koguduse esimene kohustus on enda eest hoolitsemine. Meil on hirm koguduse ees, kellel on selline filosoofia. Uuri koguduste ajalgu ja sa näed, et Jumal ei lase kunagi sellisel kogudusel kasvama hakata, kellel on kadunud huvi maailma evangeliseerimise vastu. Koguduse esimene kohustus on kuulutada evangeeliumi ja alustada uusi kogudusi – mitte rahuldada oma isekaid vajadusi.

Helen ja Matt Sullivan

“Aga pärast selle aja möödumist, mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi; ja ma õnnistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin Teda, kes elab igavesti, kelle valitsus on igavene valitsus ja kelle kuningriik püsib põlvest põlve … Selsamal ajal tuli mu mõistus tagasi, ja mu toredus ja hiilgus tulid tagasi mu kuningriigi auks; mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim … Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva Kuningat, sest kõik Tema teod on tõde ja Tema teed on õiged! Tema võib alandada neid, kes käivad kõrkuses!” Taaniel 4:31; 33-34

Vanas Testamendis on kirjas imepärased lood usust ja vägevatest tegudest. Kõige inspireerivamad nendest on lood meestest ja naistest, kes rabelesid välja lootusetutest olukordadest, võitlesid kadunud unistuste eest ja taastasid purustatud usu. Mis puudutab taastamist, siis lugu Nebukadnetsarist on üks minu lemmikutest.

Taanieli raamatutut lugedes näeme me Nebukadnetsarit tema au kõrghetkel, kuna Jumal oli lasknud Paabeli kuningriigil vallutada kogu maailma, mida tol ajal tunti. Kui Sadrak, Meesak ja Abednego läbi tule läksid, nägi kuningas Jumala päästvat jõudu. Temast sai usklik ja ta alustas oma impeeriumis liikumist, teenides imepärast, inimesi päästvat Jumalat, “sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!” (Taaniel 3:29) Ühel ööl nägi Nebukadnetsar unes midagi hirmsat ja ta kutsus Taanieli seda tõlgendama. Taaniel kartis kuningale tõtt rääkida. Olles hirmul oma elu pärast, võttis Taaniel siiski kokku kogu talle Jumala poolt antud jõu ja tegi seda, mida üks tõeline prohvet alati tegema peab. Ta rääkis tõde mehele, kes võis teda selle eest hävitada. Taaniel seletas kuningale lahti tema unenäo ja andis talle teada, et inimeste uhkus kutsub esile Jumala purustava karistuse. Aasta aega pärast seda jutuajamist uhkustas Nebukadnetsar oma suure edukusega. Samal hetkel kuulis ta häält taevast ja Jumal võttis temalt kogu tema võimu ja kogu tema impeeriumi. Inimeste poolt hüljatud, elas ta looma tasemel seitse aastat. Tema elu ja unistused olid hääbunud, ta oli läbi imbunud lootusetusest ja läks sõna otseses mõttes hulluks.

Jeesus räägib Uues Testamendis meile loo kadunud pojast, mis meenutab jutustust Nebukadnetsarist. (Lk 15:11-32) Ta näitab meile sellega Jumala päästvat jõudu ja Tema tahet meid alati koju tuua. Uhkusest pimestatud ja vaid iseenda peale lootes, võttis poeg isalt kogu oma päranduse ning “siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.” Kui raha sai otsa ja elu reaalsus täie mürinaga end talle tunda andis, pöördus ta tagasi oma ainukese lootuse allika – oma isa – juurde. “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.” (Lk 15:20)

“Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Jehoova Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!”Ja madu ütles naisele: “Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi.” 1 Moosese 3:1-6 Savannah Kristuse Koguduses oli 34 liiget, kuid neil polnud kõnelejat. Meil aga ei olnud kogudust. Süües õhtust grupiga, keda oli pandud vastutama Savannah kogudusele kõneleja leidmise eest, ütles neile Steve: “Ma tahan ühe asja kohe alguses selgeks teha. Nimelt, ei saa minust kunagi liiget koguduses, kus ei usuta, et naised peaksid kogudusele töötama.”

Mind ristiti peaaegu seitse aastat tagasi 13. detsembril 1998. aastal kolmeteistkümne aasta vanusena Wichita Kristuse Koguduses. Nende aastate jooksul on Jumal mind palju õpetanud. Ta on õnnistanud mind samuti unistusega - hakata täiskohaga tööle kogudusele. Ma kolisin Portlandi Oregonis, et saada kogudusele töötaja treeningut ning samal ajal saada ka magistri kraadi Piibli tundmise alal traditsionaalse Kristuse Koguduse koolis Pastoral Ministrys Cascade College’s. Kristlikus kolledzis meeldivad mulle kõige rohkem Piiblitunnid mida annab mulle minu professor. Üliõpilaslinnakus kohtan ma aga “kristlasi”, kes väidavad, et nad on saavutanud ”küpsuse”, kuigi on selgelt näha, et nad on muutunud tuimaks ja kogu nende innukus on jäänud nende “sügavate teadmiste” varju. (Lubage mul siinkohal rõhutada oma veendumust, et sügavad teadmised Piiblist on kindlasti üks hädavajalik osa küpseks saamisel.) Kahjuks olen ma sarnast suhtumist, et “teadmised on küpsus”, näinud viimastel aastatel ka sisse imbumas meie suhtluskonda kuuluvatesse kogudustesse. Õhkkond, mis on praegu meie suhtluskonna kogudustes, kutsub igat liiget pürgima vaimse täiskasvanlikkuse poole. Ka mina ei ole selles osas erandiks. Ma olen lugenud palju kirjandust ja kuulanud erinevate vendade väitlusi teemal täiskasvanlikkus ja küpsus. Kõik see kutsus mind kui üliõpilast üles uurima, milline on õieti Piibli definitsioon vaimse küpsuse kohta. Variseridel oli rohkem teadmisi Jumalast ja kirjapandud Seadusest, kui kellelgi teisel Jeesuse eluajal! Kas Jeesus võis öelda nende kohta, et nad on “vaimselt küpsed” või “täiskasvanud” oma teadmistes Jumalast? Kindlasti mitte! Jeesus ütles hoopis: “Ometi mõistetaks tarkus õigeks ta tegudest.” (Matteuse 11:18) Samuti räägib Kiri sellest, et me peame saama täiskasvanuks “Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda.” (Efeslastele 4:13) Võttes kokku need kirjakohad selgub, et me oleme siis täiskasvanud, kui me oleme Kristuse sarnased nii südame kui ka tegude poolest! Piibli õppimisest ja tähelepanekutest tulenevalt pani Jumal mulle südamesse veendumuse, et tõeline vaimne küpsus on lihtsalt alluda, teenida, ehitada, õpetada teineteist ja olla produktiivsed. Vaatame Kirja!

“Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli ja ostis selle põllu. Taas on taevariik kaupmehe sarnane, kes otsis ilusaid pärleid, ja kui ta oli leidnud ühe kalli pärli, läks ta ja müüs kõik, mis tal oli, ning ostis selle.” Matt 13:44-46 Juba seitse nädalat on möödas päevast, mil Püha Vaim saatis Portlandist teele missionitiimi, et alustada Inglite Linna Rahvusvahelise Kristliku Koguduse. Selle küllaltki lühikese aja jooksul on Jumal meid enam kui kahekordistanud ja 42-st meeskonnaliikmest on Ta kasvatanud 87 täiesti pühendunud jüngrit! Pühapäeval, 20. mail, õppisime me Joosua 7. ja 8. peatükki pealkirja all ”Patt laagris”. Kirjakoht näitab meile Jumala selgeid nõudeid oma rahvale, et Tema neid võidule juhtida saaks. Joosua 7. peatükk jutustab sellest, kuidas Jumal kogu Iisraeli rahvast karistas, lastes Ai linna väikesel väesalgal saada võidu suure ja võimsa Iisraeli armee üle. Jumal lasi sellel juhtuda põhjusel, et iisraellane Aakan oli pattu teinud, võttes endale ühe osa Jeeriko varandusest, mis oli Jumalale määratud. See lugu demonstreerib meile tõsiasja, et kui Jumal oma rahva jaoks imesid ei tee, on põhjuseks patt laagris. Jumal tahab, et tema rahvas on püha ja ainult Temale pühendunud. Märkimisväärne on ka see, et kuigi Aakani perekond ei olnud varguses osaline, pidid nad temaga ühes telgis elades olukorrast nähtavasti teadlikud olema. 4. Moosese 5. peatükk ja Heseekli 3. peatükk õpetab, et kui keegi on patust teadlik, aga vaikib sellest, võtab Jumal ta selle patu eest vastutusele, sest ta ei aidanud Jumala rahval olla püha. Sellepärast käskis Jumal Iisraeli rahval visata kividega surnuks nii Aakani enda, kui ka tema perekonna. Alles siis, kui nad olid ”patu laagris” täiesti välja juurinud, hakkasid nad jälle võitma!