Tallinna Rahvusvaheline Kristlik Kogudus

Kyle ja Joan Bartholomew koos oma poja Brettiga

(Pühapäeval, 1. juunil 2008. aastal, saadetakse välja Honolulu misjonitiim! Sellel ajaloolisel päeval saab mulle osaks au määrata Kyle Evangelisti ametisse Jumalariigis. Kyle sündis Hawaii saarel Hilo linnas 2. oktoobril 1981. aastal Jay ja Cindy Bartholomew pojana. Tal on vanem õde Robin ja kaks nooremat venda. Kogu elu on Kyle’ passiooniks olnud korvpall. Astudes oma isa jälgedes mängis Kyle Hilo korvpallitiimis, milleks on Hawaii Ülikooli meeskond. Ta oli selle meeskonna tähtmängija ja kapten kogu oma kolledzhiaja jooksul! Kolledzh oli samuti koht, kus Kyle Chris Tevesi poolt 29. juulil 2001. aastal ristitud sai. Kolledzhis käies ristis Kyle ka mõlemad oma vennad, Evani ja Levi. 14. augustil 2004. aastal abiellus ta suurepärase jüngri Joan Udtohaniga. 15. märtsil 2006. aastal õnnistas Jumal neid pojaga, kelle nimeks sai Brett. Veel samal aastal hakkas Kyle täiskohaga tööle Hilo Rahvusvahelisele Kristuse Kogudusele. Kui Kyle ja Joan Bartholomew 2007. aastal Los Angelesse kolisid, et treeningut saada, hakkasid Kyle vend Evan ja tema naine Kelly Hilo Kogudust juhtima. Eelmisel aastal Los Angeleses olles kandis Kyle evangeliseerimine Cal State Fullertoni Ülikoolis pidevalt vilja. Oma “hawailase soojusega” on Kyle ja Joan end jäägitult Orange County Regiooni juhtimisele andnud. Kuigi Kyle on jäänud kindlalt Cleveland Cavalieri korvpallitiimi poolehoidjaks, visates vaid nalja Lakers’i fännide üle, on ta saanud minu väga lähedaseks sõbraks ja kalliks pojaks usus! Ma olen väga rõõmus võimaluse üle olla Kyle ja kõigi teiste saarlastega (hawailastega) “partnerid evangeeliumis”. Kip McKean “Äkitselt ligineb mu õiglus, ilmub mu pääste ja mu käsivarred mõistavad rahvaile kohut: mind ootavad saared ja loodavad mu käsivarre peale.” Jesaja 51:5

Chloupekite perekond: Sonja, Chris ja nende lapsed Chase ja Cassidi!

“Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Peetrus ütles talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu tallesid!”
Tema ütles talle veel teist korda: “Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Ta vastas talle: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Hoia mu lambaid kui karjane!”
Tema ütles talle kolmandat korda: “Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Jeesus ütles talle: “Sööda mu lambaid!
… Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: “Järgne mulle!”
Johannese 21:15-19 Jeesus valis Peetruse juhtima oma alles algavat liikumist pärast Peetruse erilist avaldust, mis demonstreeris tema suurt usku: “Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.” (Matteuse 16:16). Loomulikult mäletame me ka Jeesuse väga radikaalset väljaütlemist sellele samale impulsiivsele vennale vaid mõni hetk hiljem: “Tagane minust, Saatan!” Peetruse suurim tugevus oli ka tema suurim nõrkus! Tema intensiivselt emotsionaalne süda ja valmidus asju välja öelda olid tööriistadeks, mis võimaldasid meie Loojal teda Jumalariigi jaoks võimsalt kasutada, avades selle nii juutidele, kui paganatele. Samas olid just need iseloomujooned talle aeg ajalt valu ja kukkumise põhjustajaks. Kui Jeesus mererannal oma Koguduse juhtimise üleandmist inimeste kätte ette valmistas, määras ta Peetruse taas talle Jumala poolt antud rolli. Peetruse kahetsemine ja tema taasmääramine vahetult pärast seda, kui ta oli läinud tagasi kala püüdma on siin, Johannese evangeeliumi viimastel lehekülgedel, väga eredalt välja toodud. Kui Peetrus arvas, et Jeesus on surnud, kaotas ta unistuse evangeliseerida maailm. Kui ta aga aru sai, et Jeesus elab, hüppas ta vette, et jõuda Jeesuse juurde tagasi nii ruttu, kui võimalik! Nii see tõesti on – ükskõik, kui kaugele keegi on ka Jumala juurest kukkunud, saab ta alati, tõeliselt kahetsedes, Tema juurde tagasi pöörduda ning paljudel juhtudel saab ta ka taastatud ametisse, millesse Jumal ta kunagi määranud oli. Meie Jumal on halastaja Jumal!

“Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti.” Heebrealastele 13:8

Perekond Martinez - LT, Cathi, Lu Jack, Philip ja Christine!

“Me täname sind, Jumal, selle eest, et tänane päev märgib ühe aasta möödumist hetkest, kui me esimest korda City of Angels’ Kogudust külastasime! Ja milline muutus on selle aasta jooksul toimunud! Ma mäletan, kuidas ma aasta tagasi öisest nutmisest punaste ja paistes silmadega koosolekule ilmusin. Ma mäletan tohutut riidu minu ja mu mehe vahel, mis mind masendas ja minus üksinduse ja lootusetuse tunde tekitas. Mulle meenub, kuidas ma otsisin kedagi, kellega sellest rääkida saaks. Mulle meenub ka see, kuidas ma ei suutnud minna isegi selle koguduse koosolekule, kus ma viimased 18 aastat käinud olin, sest seal ei olnud mitte kedagi, kes oleks mind aidanud. Ma mäletan, kuidas ma helistasin oma vanematele ja ütlesin, et kavatsen oma sünnipäeval külastada “Kipi koguduse” koosolekut (minu jaoks oli sellel nimetusel poolehoiu ja südamlikkuse tähendus) ja ma mäletan, kuidas nad selle võimaluse üle rõõmust lausa hüppasid.”

Shereen Hall sai ristitud

“Ma mäletan, kuidas ma saali sisenedes ühte erilist heli kuulsin, mida oli kerge ära tunda – see oli RÕÕM! Ma valasin rõõmupisaraid pärast igat laulu, sest kõik, kes laulsid, laulsid seda sinule, mu Taevane Isa, kogu oma südamest! See oli midagi, millest ma olin nii kaua aega puudust tundnud. Oli veel midagi, millest ma olin kaua puudust tundnud ja mida ma jälle üle pika aja kogesin – see oli soe ja sügav suhtlemine. Ma mäletan, kuidas ma aasta aega tagasi jälle lootust tundma hakkasin. Jumal, ma tänan sind nende mälestuste eest!” See on üks lõik minu päevikust. Wow! On tõesti eriline võrrelda oma sünnipäeva hommikuid eelmisel ja käesoleval aastal. Aasta tagasi oli see, nii minu, kui ka minu abikaasa jaoks, kurb, segadusttekitav ja ilma usuta. Sellel aastal minu sünnipäeva nädalalõpul koosolekule minnes palvetasime me terve tee, tänades Jumalat kõigi nende õnnistuste eest, mida Tema meile andnud on!

Darryl Hall sai ristitud eelmisel pühapäeval!

“Lõppeks, vennad, paluge meie eest, et Issanda sõna leviks [kiiresti - NIV] ja et see tõuseks ausse nõnda nagu teiegi juures...” 2 Tessalooniklastele 3:1

Maailma on võimalik evangeliseerida meie generatsiooni jooksul. Kord on see juba toimunud – esimesel sajandil – kui Jumala Vaim, töötades läbi jüngrite usu, väljendus nende armastusena. Järgnevalt on ära toodud kirjakohad, mis näitavad Jeesuse prohvetliku visiooni levikut “Jeruusalemmas ja kõigel Juuda- ja Samaariamaal ja maailma otsani!” (Apt 1:8) Nendes kirjakohtades toimunu mahub kolmekümne aastasesse ajavahemikku!

Mark 3:14 “Ja Ta määras kaksteist, et need oleksid Tema juures ja Ta võiks neid läkitada kuulutama …”
Luke 10:1-3 “Pärast seda määras Issand teised seitsekümmend ja läkitas nad … Ja Ta ütles neile: “Lõikust on palju, aga töötegijaid vähe … Minge! Vaata, ma läkitan teid …”
Apt 1:15 “…rahvast aga oli koos umbes sada kakskümmend isikut …”
Apt 2:41 “[Jeruusalemmas:]… ja nõnda lisati sel päeval nende juurde ligi kolm tuhat hinge.”
Apt 2:47 “Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juurde neid, kes päästeti.”
Apt 4:4 “… ja meeste arv tõusis ligi viie tuhandeni.”
Apt 5:14 “Seda enam aga lisandus neid … nii mehi kui naisi suurel hulgal!.”
Apt 5:28 “Ja vaata, te olete Jeruusalemma täitnud oma õpetusega …”
Apt 6:1 “Aga neil päevil … jüngrite arv suurenes …”
Apt 6:7 “Ja Jumala sõna kasvas; ja jüngrite arv sai [kiiresti – NIV] väga suureks Jeruusalemmas …”
Apt 8:12 “[Samaarias:] … ristiti nii mehi kui naisi.”
Apt 9:31 “Siis oli nüüd kogudusel rahu … ja see kasvas ja täienes ja edenes …”
Apt 9:42 “Aga see sai teatavaks kogu Joppes ja paljud uskusid Issandasse.”
Apt 11:21 “[Antiookias:] … suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole.…”
Apt 12:24 “Aga Jumala sõna kasvas ja levis..”
Apt 13:49 “[Pisiidia Antiookias:] Ja Issanda sõna levis üle kogu maakonna.”
Apt 14:1 “Ikoonionis … suur hulk juute kui kreeklasi sai usklikuks.”
Apt 14:21 “[Derbes] Ja kui nad selles linnas olid kuulutanud evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks …” (… võitnud endale suure hulga jüngreid – NIV – tõlge ingl.k.)
Apt 16:5 “Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.”
Apt 16:15 “[Filipis:] Aga kui tema [Lüüdia] ja ta pere olid ristitud …”
Apt 16:33 “[… vangihoidja] ristiti sedamaid ja kõik tema pere.”
Apt 17:4 “[Tessaloonikas:] Ja mõned neist said usklikuks … nõndasamuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja mitte pisut suursuguseid naisi …”
Apt 17:12 “[Beroias:] … uskusid nüüd paljud neist, ja mitte pisut kreeka lugupeetud naisi ja mehi.”
Apt 17:34 “[Ateenas] mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks …”
Apt 18:8 “… palju korintlasi sai kuulates usklikuks … ja nad ristiti.”
Apt 19:10 “… kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna.”
Apt 24:5 “[Paulus kihutavat juute mässule] … igal pool kogu maailmas …”
Apt 28:22 “[Roomas] on meil teada … et selle vastu igas paigas räägitakse!.”
Koloslastele 1:6, 23 “… kogu maailmas on kandmas vilja ning kasvab … ja mis on kuulutatud kõigele loodule taeva all.”

Reuel Lemmons töötas kogudusele 53 aastat, kõneledes 79-s erinevas riigis. Alates 1955. aastast, kuni 1983. aastani oli ta toimetajaks mainline Kristuse Koguduse kirjastusele “Firm Foundation”. Retsensiooni kohaselt, mis avaldati “The Handbook of Texas Online” poolt, oli Reuel’i iganädalane toimetajaveerg “arvatavasti enimloetud veerg Kristuse Koguduse liikmete hulgas.” Minu jaoks oli vend Lemmons kangelane. Meie sõprus arenes välja seminaridel, piiblitundide vahel aega “surnuks lüües”. Ma leidsin ta olevat maheda jutuga mees, kellel on kõigutamatud ja sügavad veendumused. Järgnev artikkel, mis avaldati 9. veebruaril 1982. aastal, oli väljakutseks kõigile neile, kes seda lugesid. Arvatavasti saab see olema sama väljakutsuv ka käesoleval tunnil meile. KM

See võib kõlada imelikuna ja peaaegu pühaduseteotusena, aga järgmise kahekümne aasta jooksul ei saa me nägema eriti palju kasvu enamikus meie praegu eksisteerivates kogudustes. Tõsi, elanikkond vahetub ja mõni kogudus võib ka suureneda, tehes seda põhiliselt teiste koguduste arvel, kuna plaanid, mis on hetkel meie kogudustes tehtud, ei ole orjenteeritud koguduse kasvule. Me ei karda prohvetitena ette kuulutada, et kõik meie tänapäeval eksisteerivad kogudused järgmise kahekümne aasta jooksul ennemini surevad, kui hakkavad kasvama. Ja ma mõtlen siin - tõeliselt kasvama!

See ei ole prohvetlus selle kohta, et terves koguduses ei saa üldse mingit kasvu olema. Me usume, et kasv saab toimuma vaid uute koguduste alustamise, mitte koguduste ehitamise kaudu. Meie ei tee enam koguduste ehitamiseks praktiliselt midagi ja paistab, et me lööme risti ka need vähesed, kes seda teha püüavad … Vaid äsja-alustatud kogudused kasvavad. Ja me oleme pea-aegu lõpetanud uute koguduste alustamise. Me harime oma noori kõnelejaid saama kohatäitjateks juba olemasolevates “kantslites” selle asemel, et harida neid alustama uusi kogudusi. Meie vajadus kõnelejate järele on seotud juba olemasolevate kantslite arvuga, mitte aga maailma vajadusega evangeeliumi järele.

Me kasvatame selle põlvkonna koguduseliikmed üles väga mobiilses maailmas. Kui nad siis kolivad elama keskkonda, kus ei ole kogudust, nad lihtsalt haihtuvad. Nad, kas lõpetavad täiesti Jumala järgimise, või lähevad ise ja viivad ka oma lapsed mõnda selles linnas juba eksisterivasse religioossesse kogudusse. See ei tee meile head, et me seda kategooriliselt eitame. Faktid on kõikidele selgelt näha.

Meie koguduste üldiseks suunaks on kaotada oma pühendumine “teiste jaoks” ja kuulutada oma doktriiniks: “meie endi jaoks”. Me kuulsime hiljuti isegi ühte kogudusevanemat avalikult ütlemas, et koguduse esimene kohustus on enda eest hoolitsemine. Meil on hirm koguduse ees, kellel on selline filosoofia. Uuri koguduste ajalgu ja sa näed, et Jumal ei lase kunagi sellisel kogudusel kasvama hakata, kellel on kadunud huvi maailma evangeliseerimise vastu. Koguduse esimene kohustus on kuulutada evangeeliumi ja alustada uusi kogudusi – mitte rahuldada oma isekaid vajadusi.

Helen ja Matt Sullivan

“Aga pärast selle aja möödumist, mina, Nebukadnetsar, tõstsin oma silmad taeva poole ja mulle tuli mõistus tagasi; ja ma õnnistasin Kõigekõrgemat, kiitsin ja ülistasin Teda, kes elab igavesti, kelle valitsus on igavene valitsus ja kelle kuningriik püsib põlvest põlve … Selsamal ajal tuli mu mõistus tagasi, ja mu toredus ja hiilgus tulid tagasi mu kuningriigi auks; mu ametikandjad ja suurnikud otsisid mind, ja mind pandi taas mu kuningriigi üle ja mulle anti veelgi suurem võim … Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva Kuningat, sest kõik Tema teod on tõde ja Tema teed on õiged! Tema võib alandada neid, kes käivad kõrkuses!” Taaniel 4:31; 33-34

Vanas Testamendis on kirjas imepärased lood usust ja vägevatest tegudest. Kõige inspireerivamad nendest on lood meestest ja naistest, kes rabelesid välja lootusetutest olukordadest, võitlesid kadunud unistuste eest ja taastasid purustatud usu. Mis puudutab taastamist, siis lugu Nebukadnetsarist on üks minu lemmikutest.

Taanieli raamatutut lugedes näeme me Nebukadnetsarit tema au kõrghetkel, kuna Jumal oli lasknud Paabeli kuningriigil vallutada kogu maailma, mida tol ajal tunti. Kui Sadrak, Meesak ja Abednego läbi tule läksid, nägi kuningas Jumala päästvat jõudu. Temast sai usklik ja ta alustas oma impeeriumis liikumist, teenides imepärast, inimesi päästvat Jumalat, “sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nõnda päästa!” (Taaniel 3:29) Ühel ööl nägi Nebukadnetsar unes midagi hirmsat ja ta kutsus Taanieli seda tõlgendama. Taaniel kartis kuningale tõtt rääkida. Olles hirmul oma elu pärast, võttis Taaniel siiski kokku kogu talle Jumala poolt antud jõu ja tegi seda, mida üks tõeline prohvet alati tegema peab. Ta rääkis tõde mehele, kes võis teda selle eest hävitada. Taaniel seletas kuningale lahti tema unenäo ja andis talle teada, et inimeste uhkus kutsub esile Jumala purustava karistuse. Aasta aega pärast seda jutuajamist uhkustas Nebukadnetsar oma suure edukusega. Samal hetkel kuulis ta häält taevast ja Jumal võttis temalt kogu tema võimu ja kogu tema impeeriumi. Inimeste poolt hüljatud, elas ta looma tasemel seitse aastat. Tema elu ja unistused olid hääbunud, ta oli läbi imbunud lootusetusest ja läks sõna otseses mõttes hulluks.

Jeesus räägib Uues Testamendis meile loo kadunud pojast, mis meenutab jutustust Nebukadnetsarist. (Lk 15:11-32) Ta näitab meile sellega Jumala päästvat jõudu ja Tema tahet meid alati koju tuua. Uhkusest pimestatud ja vaid iseenda peale lootes, võttis poeg isalt kogu oma päranduse ning “siirdus kaugele maale, ja seal ta pillas ära oma vara, elades kõlvatut elu.” Kui raha sai otsa ja elu reaalsus täie mürinaga end talle tunda andis, pöördus ta tagasi oma ainukese lootuse allika – oma isa – juurde. “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.” (Lk 15:20)

“Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Jehoova Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: “Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Ja naine vastas maole: “Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!”Ja madu ütles naisele: “Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi.” 1 Moosese 3:1-6 Savannah Kristuse Koguduses oli 34 liiget, kuid neil polnud kõnelejat. Meil aga ei olnud kogudust. Süües õhtust grupiga, keda oli pandud vastutama Savannah kogudusele kõneleja leidmise eest, ütles neile Steve: “Ma tahan ühe asja kohe alguses selgeks teha. Nimelt, ei saa minust kunagi liiget koguduses, kus ei usuta, et naised peaksid kogudusele töötama.”

Mind ristiti peaaegu seitse aastat tagasi 13. detsembril 1998. aastal kolmeteistkümne aasta vanusena Wichita Kristuse Koguduses. Nende aastate jooksul on Jumal mind palju õpetanud. Ta on õnnistanud mind samuti unistusega - hakata täiskohaga tööle kogudusele. Ma kolisin Portlandi Oregonis, et saada kogudusele töötaja treeningut ning samal ajal saada ka magistri kraadi Piibli tundmise alal traditsionaalse Kristuse Koguduse koolis Pastoral Ministrys Cascade College’s. Kristlikus kolledzis meeldivad mulle kõige rohkem Piiblitunnid mida annab mulle minu professor. Üliõpilaslinnakus kohtan ma aga “kristlasi”, kes väidavad, et nad on saavutanud ”küpsuse”, kuigi on selgelt näha, et nad on muutunud tuimaks ja kogu nende innukus on jäänud nende “sügavate teadmiste” varju. (Lubage mul siinkohal rõhutada oma veendumust, et sügavad teadmised Piiblist on kindlasti üks hädavajalik osa küpseks saamisel.) Kahjuks olen ma sarnast suhtumist, et “teadmised on küpsus”, näinud viimastel aastatel ka sisse imbumas meie suhtluskonda kuuluvatesse kogudustesse. Õhkkond, mis on praegu meie suhtluskonna kogudustes, kutsub igat liiget pürgima vaimse täiskasvanlikkuse poole. Ka mina ei ole selles osas erandiks. Ma olen lugenud palju kirjandust ja kuulanud erinevate vendade väitlusi teemal täiskasvanlikkus ja küpsus. Kõik see kutsus mind kui üliõpilast üles uurima, milline on õieti Piibli definitsioon vaimse küpsuse kohta. Variseridel oli rohkem teadmisi Jumalast ja kirjapandud Seadusest, kui kellelgi teisel Jeesuse eluajal! Kas Jeesus võis öelda nende kohta, et nad on “vaimselt küpsed” või “täiskasvanud” oma teadmistes Jumalast? Kindlasti mitte! Jeesus ütles hoopis: “Ometi mõistetaks tarkus õigeks ta tegudest.” (Matteuse 11:18) Samuti räägib Kiri sellest, et me peame saama täiskasvanuks “Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda.” (Efeslastele 4:13) Võttes kokku need kirjakohad selgub, et me oleme siis täiskasvanud, kui me oleme Kristuse sarnased nii südame kui ka tegude poolest! Piibli õppimisest ja tähelepanekutest tulenevalt pani Jumal mulle südamesse veendumuse, et tõeline vaimne küpsus on lihtsalt alluda, teenida, ehitada, õpetada teineteist ja olla produktiivsed. Vaatame Kirja!