Tallinna Rahvusvaheline Kristlik Kogudus

Kultuur on: indiviidi, ühiskonna [või koguduse] omadus, mis tuleneb püüdlusest selle poole, mida loetakse täiuslikuks … iseloomustades selle kindla sotsiaalse-, etnilise- või vanusegrupi [või koguduse] kombeid ja uskumisi. (Lu Jacki kommentaarid) Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse. Aga igale hingele tuli kartus… Kõik need, kes uskusid, olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Ja nad viibisid iga päev ühel meelel pühakojas ja murdsid leiba kodasid mööda ja võtsid toidust ilutsemise ja siira südamega, kiites Jumalat ja leides armastust kõige rahva juures. Aga Issand lisas iga päev nende ühendusele juure neid, kes päästeti. Apostlite teod 2:42-47

Lu Jack ja Cathi Martinez

Milline on sinu koguduse “kultuur”? Millest te pühapäeval teiste jüngritega koos olles kõige rohkem räägite? Mitmetasemelise turunduse võimalustest ja oma köögi viimasest ümberehitusest? Või hoopis inimestest, kellega te kontakti leida püüate ja koos Piiblit lugeda proovite? Kas te näete igal pühapäeval ikka ühtesid ja samu inimesi või teevad põnevil jüngrid teid tuttavaks üha uute inimestega oma perekonna, sõprade, kaastöötajate ning kaasõpilaste hulgast? Kas te ilmute koosolekule hilinedes ja istute tagumisse ritta, püüdes võimalikult palju “teadmisi omandada” või saabute juba varakult kohale, et teiste jüngritega osadust nautida? Kas te tulete jumalateenistusele selleks, et saada või tulete sinna, olles valmis andma? Kui laulmine pihta hakkab, kas te jätkate oma pooleliolevat jutuajamist, sest selle teema tundub teile tähtsam, kui lauluga ühiselt Jumalat ülistada? Või peatate te oma vestluse viisaka märkusega: “Tore! Aga nüüd me alustame! Saame pärast jumalateenistust kokku, et jutuajamist jätkata!” Kas kogudus on sinu rutiin või oled sa seotud vennaskonnaga, kes paneb oma ühise usu liikumisse? Ma tõstatan täna need küsimused, sest ma küsisin samu küsimusi ka umbes aasta tagasi – enne kui ma City of Angels’ Rahvusvahelise Kristliku Koguduse liikmeks sain. Enne seda olin ma liige koguduses, mis oli minu jaoks väga kallis. Jumal kasutas mind ühena teiste seas, et see kogudus kunagi istutada ja seda kasta, nähes liikmeskonda kasvamas üle 10 000 piiri, kogudes 15 000 inimest pühapäevastele jumalateenistustele! Oli hämmastav näha, milleks Jumal võimeline on, kui me kõik koos ühiselt kogu südame oma nägemusse panime, milleks oli: evangeliseerida maailm ühe põlvkonna jooksul. Selle visiooni hülgamine on olnud purustavate tagajärgedega. Kui see nägemus kadus, kadusid ka tuhandete usklike vaimsed unistused. Need inimesed on praeguseks, kas Jumala juurest ära langenud ja Kristuse kehast eemaldunud, või valinud tee väheke ”distantsi pealt” kaasa jõlkuda lootuses, et äkki kunagi ikka midagi toimuma hakkab. Ma võin selliste vendade ja õdedega samastuda, kuna mu naine ja mina olime samuti vaimselt hukkumas – sest,“Kui nägemus puudub, muutub rahvas üleannetumaks.” Õpetussõnad 29:18. (“Kus ei ole visiooni, inimesed hukkuvad.” – NIV – tõlge ingl.keelest )

Meie noorima õe Leny ristimine!

Mis juhtub inimestega, kui Jumalariik ei ole enam nende esmane prioriteet? Mis juhtub, kui terve kogudus eemaldub nende ühisest eesmärgist ja mis juhtub siis selle koguduse “kultuuriga”? Mina ja mu perekond hakkasime teenima “mammonat!” (Matteuse 6:24) Täpselt nii! Minu lemmikvärsiks sai Koguja 10:19, “Mõnu pärast valmistatakse rooga, viin teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike!” Kuna see oli mu fookus, siis ma hakkasin liiga palju jooma, ma hakkasin liiga palju sööma ja ma tahtsin võimalikult palju raha teha. Ma märkasin, et need, keda koguduses suurima au sees peeti, olid liikmed, kes palju raha teenisid. Niisiis, just selliseks inimeseks ma oma sügavas ebakindluses ja patus saada soovisingi. Ma mõtlesin omaette: “Nüüd hakatakse mind hindama – ma võin ehk isegi “kõige pühamasse” otsustajate gruppi pääseda.” Millised hoolimatud ja ebaküpsed mõtted need olid! 2002. aastal asutasin ma ajakirja ”Christian Business Network Newsletter” lootuses, et see aitab siduda jüngreid, kes kunagi on olnud lähedased, sest inimesed tundusid eri suundades laiali valguvat, kuhu iganes nende petlikud südamed neid viisid. Ühes artiklis esitasin ma kõikidele kogudusele töötavatele liidritele järgmise küsimuse: “Kui kõik inimesed sinu grupis üritaksid saada sellist elu, nagu sinul on – omada kena isiklikku kodu, piisavaid summasid, et seda enda maitse järgi kujundada, head pensioniplaani, soliidset tervisekindlustust ja elukindlustust, ning vabalt kasutatavat sissetulekut puhkusteks ja reisimiseks, siis milline sinu grupp välja näeks?” Vaikus oli kurdistav. Mingit vastust ei tulnud. On häbi tunnistada, mis saab meist ja meie grupist, kui me “ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meele järele!” (Markuse 8:33)

Meie õde Navehi tervitatakse kogudusega liitumise puhul !

Kas ülalmainitud asjad on inimeste jaoks tähtsad? Olles registreeritud majandusplaneerija ja litsentsiga kinnisvaraagent, võin ma anda teile selge ja kõlava vastuse: “Jah!” Aga kui su koguduse “kultuur” seguneb ameerika kultuuriga, viib see sind vaimse hävinguni sama kindlalt, kui elumurede ohakad lämmatavad seemned ka sellises pinnases, mis on kunagi viljakas olnud. (Matteuse 13:22) Just see juhtus ka minu ja Cathiga. Me peame mõistma, et seda ei jutlustatud kunagi otse välja ega õpetatud kesknädalastel koosolekutel, aga meie nägemus – evangeliseerida ühe põlvkonna jooksul kogu maailma – oli äkki kadunud! Visioon sellise ülemaailmse vennaskonna ehitamisest, kus igas koguduses valitseks ühesugune “usk, lootus ja armastus”, ükskõik millisel mandril see kogudus ka pole, oli läinud. Kadunud oli suures osas ka jüngerlus. Ainukene koht, kust sai veel eesmärki ja asjade sügavamat tähendust otsida, oli iseenese südames! Jeesus õpetab aga meile, et “seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest.” (Markuse 7:21-23)

Lance Underhill jagab JD rännakust tagasi Jumala juurde

Mõne kuu eest sain ma näiteks kokku ühe mulle väga kalli vennaga oma endisest kogudusest. Ta sõidutas mind oma kodulinnas ringi, et näidata mulle ühe Spearmint Rhino nimelise striptiisiklubi parkimisplatsi ja ühte ”täiskasvanute” poodi. Ma küsisin tema käest: “Mis teoksil, vennas?” Ta vastas alandlikult ning valuliselt: ”Ma tahtsin lihtsalt, et sa teaksid, milline on olnud minu elu paari viimase aasta jooksul ilma, et keegi oleks mind aidanud.” Ma teadsin täpselt, millest ta rääkis, kuna ma ise olin samuti kannatanud oma moraalsete eksimuste tõttu, mis olid seotud alkoholi ja netipornograafiaga. Teine väga kurvaks tegev näide on üks abielupaar minu endisest kogudusest. Nad lahutavad oma abielu hävitavate orgiate tõttu (Galaatlastele 5:19-21), milles osales ka teine paar, kes olid samuti “jüngrid” sellest samast kogudusest! Mu süda lausa murdus nende ja nende laste pärast, kui ma sellest loost kuulda sain. Ainult läbi Jumala armu olen ma taas kord koguduses, kus töötavad tõelised jüngerlussuhted ning ükski elu valdkond pole õpetuse jaoks “puutumatu”. Imekspandavalt paljud on ikka ja jälle üllatunud selle üle, et alati, kui me Jumala ja Tema missiooni silmist kaotame, kinnitavad meis jõuliselt kanda meie patuse iseloomu teod. Aga mulle näib irooniline, kui kergesti me eelnevalt toodud näited patuks tunnistame, kuid eirame materialismi oma eludes ohjeldamatu ülesöömise ja ahnuse näol, justkui oleksid need rohkem “vastuvõetavamad” patud. “Sest seda te teate tunnetades, et mitte ühelgi hoorajal ega ropul ega ahnel, kuna ta on ebajumala ori, ei ole pärandit Kristuse ja Jumala riigis.” (Efeslastele 5:5) Aga hoolimata sellest, et me kõik oleme ebatäiuslikud, eksisteerivad “usk, lootus ja armastus”, mida meil on võimalik leida, aidates üksteisel teha vajalikke ja radikaalseid muudatusi, mida Jumala Sõna meilt ootab. Lõpuks on just andestamine ja halastus Jumalariigi kultuuri iseloomulikuks jooneks.

City of Angels’ Koguduse esmakordne külastamine ei toonud mulle erilisi üllatusi. Ma teadsin täpselt, mida oodata, sest ma tundsin selle koguduse liidrit isiklikult. Ma teadsin tema elu, tema abikaasat ja tema võimukust, mida Jumal oli kasutanud tema distsiplineerimiseks ja tema alandlikuks tegemiseks just sellisel moel, et ta saaks tõeliselt distsiplineerituks ja alandlikuks. Kui Kipil, Elenal, Cathil ja minul oli meie esimene südamest südamesse vestlus, olin ma inspireeritud nende alandlikkusest, tarkusest ja visioonist. Minuni olid jõudnud erinevad kuulujutud stiilis: “Kip tahab lihtsalt oma kirikut tagasi saada!” ja “Ta on ainult suurusehull ja tal pole koguduse juhtimisse mingit asja.” Ma küsisin nendelt liidritelt, kes selliseid märkuseid tegid, otse: “Ja miks siis mitte?” Nad vastasid põlglikult: ”Noh, ta pole ju kahetsenud!” Siis ma püüdsin neid selle kohta küsitleda: “Kahetsenud mida?” Ma tean Kipi ja Elena patte, sest olen seda isiklikult nende lähedal olles näinud. Ma ei usu aga, et kumbki neist suudaks kahetseda selle visiooni teistega jagamist, milleks on maailma evangeliseerimine oma elupäevade jooksul. Ma ei usu, et nad kunagi lõpetavad jutlustamise, inspireerimise, juhtimise ja liidrite treenimise, milleks Jumal on neile tohutu ande andnud. See oleks umbes sama, kui paluda minul lõpetada laulmine! JA SEDA JUBA EI JUHTU!

Tegelikult lõpetasin ma viimastel aastatel laulmise oma endises koguduses. Ma ei lõpetanud mitte meie lauluraamatu laulude laulmise, vähemalt mitte kõigi! Ma ei laulnud enam vaid ainult ühte nendest – kõikidele jüngritele tuntud ”Kiituse laulu”. Ja see murdis mu südame, sest ma kirjutasin selle laulu ühel raskeimal perioodil minu elus. Ma kirjutasin selle laulu pärast seda, kui ma olin misjonärina Mexico Citys läbi kukkunud, kaotades missiooni käigus oma enda patu tõttu oma tüdruku, ja alustades 1992. aastal LA lõunaosa tänavatel toimunud mässu ajal kõike otsast peale. See laul tähendas minu jaoks niivõrd palju – ja see tähendas ka väga palju meie vendadele ja õdedele meie endises koguduses. Ma kõndisin välja ühe koosoleku lõpus Shrine Auditoriumist, kui inimesed mulle järgi hüüdsid: “Vennas, miks me lõpus seda laulu ei laulnud?”, “Vennas, me peame ”Kiituse laulu” laulma! Mis toimub?”, “Vend, sa vead meid kõiki alt!” Nad olid nii näljas inspiratsiooni järele ja kinnituse järele, et kõik nende püüdlused minevikus polnud asjatud. Lõpuks mõistsin ma, et juhtkond ei luba inimestel laulda: “MAAILM EVANGELISEERITI MEIE PÄEVIL!”, sest nad ei usu, et see võiks toimuda.

Ma olen 44-aastane õnnelikult abielus kolme lapse isa ja mul läheb 22-ne aasta Kristuse jüngrina – ning ma olen sama tuline praegu, kui ma olin tol päeval, millal ma ristitud sain! Ma ei saanud Jumalariigi liikmeks selle pärast, et istuda saali nurgas kirikupingil ja kuulata keskpärast sõnumit. Ma ei loobunud paljulubavast karjäärist poliitikas ja valitsuses, et end lastehoius lõpmatuseni peita (mul ei ole midagi selle teenistuse vastu, ma armastan seda ja olen selle eest väga tänulik). Ja ma ei loobunud kõigest võttes vastu otsuse teha ükskõik mida ja minna ükskõik kuhu Kristuse eesmärgi nimel ainult selleks, et olla mõne viljatu, autonoomse koguduse liige, olles eraldatud ühtsest Jumala liikumisest! Mul on täna unistus! See unistus on näha LA kirikut kasvamas 10 000 liikmeni! Ja nüüd, kus me seda teistkordselt ehitame, kavatsen ma teha seda kindlasti palju rohkem tarkuse eest palvetades ning olles palju lähemal Jumalale. Ma kavatsen palvetada Jumala kaitse ja Tema usaldamise eest mõistes, et “asi pole mitte minus ega asi pole meis, vaid asi on ainult Jeesuses!” Ma soovin südamest näha meie kogudust saatmas välja järjest rohkem ja rohkem misjonitiime isegi kõige kaugematesse maailma paikadesse – kaasa arvatud – ning eriti USA väikelinnadesse, sest ma armastan seda maad enam kui ühtegi teist!

Mul on täna unistus, et mu poeg, LT, näeks viimaks ometi valgust ja saaks ristitud, minnes juhtima DJ ülikooligruppi Princetoni Ülikoolis! Mul on täna unistus, et mu tütar Christine saaks jüngriks ning aitaks alustada teismeliste gruppi selle linna kõrgkoolis, kuhu iganes Vaim meie pere viib! Ja mul on täna unistus, et mu väike Philip jätkaks oma arengut silmapaistva pesapallimängijana ja juhiks kunagi Los Angeles Dodgersit või Los Angeles Angelsit palves enne igat mängu!

Minu eesmärk on jäädvustada see “kultuur” selles koguduses 21. sajandil, et see oleks eristamatu esimese sajandi Jeesuse koguduse kultuurist! ”Nad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse. Aga igale hingele tuli kartus… Issand lisas iga päev nende ühendusele juure neid, kes päästeti.” Jeesuse jüngrid üle kogu maailma! Tulgem kokku organiseeritud liikumisse, et taastada Jumalariigi piibellik kultuur. Taastagem selle kultuuri koguduses, mis haarab ühe põlvkonna vältel terve maailma – meie enda, meie laste ja meie lastelaste pärast. Ja kogu au kuulub meie kõikvõimsale Jumalale!

Lu Jack Martinez