by Argo Lips
“Ja Tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumi- kuulutajaiks [evangelistiks - NIV] ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks … ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks … vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus, kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele tema mõõdu järgi ja kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses.” (Ef 4:11-16)
Selleks, et me kasvaksime Kristuses ja jääksime kindlaks õpetusele, milles me kord päästetud saime, “ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga“, peavad kõik koguduse liikmed täitma Jumala poolt just temale määratud ametit. Jumala Sõna õpetab meile, et me kõik koos moodustame Tema ihu – see on Tema koguduse. Selleks, et me “kasvaksime kõiges selle sisse, kes on pea, Kristus … ja kes teeb, et ihu kasvaks enese ülesehitamiseks armastuses“ on Jumal määranud erinevatele jüngritele spetsiaalsed ametid. Esimeses kirjas Korintlastele ütleb Sõna selgelt: “Aga nüüd Jumal asetaski liikmed, igaühe neist, ihu külge, nõnda nagu Tema tahtis. Ja kui kõik need oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd aga ongi palju liikmeid, aga üks ihu! Silm ei või öelda käele: “Mulle ei ole sind tarvis” Või jälle pea jalgadele: “Mulle ei ole teid tarvis!”… (1 Kor 12:18-21) Paljud lugejad võivad siinkohal küsida, et miks ma räägin nii pikalt lihtsatest asjadest, mis peaks kõigile niigi selged olema. Kahjuks on meie suhtluskonnas paljud nendest põhimõtetest unustatud ja osa Jumala poolt määratud ametitest on praktikas, kui keha jaoks mittevajalikud, lihtsalt kaotatud. Selles artiklis tahaksin ma vaadelda Piiblist, mis kuulub Kristuse Kehas erinevate ametite tööülesannete hulka ja milliste tagajärgede eest Jumal meid hoiatab, kui me Tema instruktsioone selles suhtes ei järgi. See pilt on lausa shokeeriv nähes, kui üksikajadeni on Jumalasõna ette kuulutanud seda olukorda, kuhu meie suhtluskond on tänaseks neid selgeid ettekirjutusi eirates jõudnud.
KUTSUMINE. Ma võtsin otsuse anda oma elu Jumalale ja sain ristitud Kristusesse 15 aastat tagasi 19. märtsil 1993. aastal Stockholmis, Rootsi Kuningriigis. Ma olin ära andnud kõik. Ma olin teinud otsuse. Ma olin Jeesuse jünger. Ma õppisin Piiblit ja nägin selgelt, et Jeesusel on kõikidelt oma jüngritelt ühesugused ootused. Kutsudes oma esimesed jüngrid ütles Jeesus neile: “Tulge minu järele ja ma teen teist inimesepüüdjad!” (Mk 1:17) Jeesus selgitas neile, et nad peavad ennast iga päev salgama ja: “kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle, aga kes iganes oma hinge kaotab pärast, see päästab selle!” (Lk 9:23-24) Ta valis kõigepealt 12 “ja läkitas nad välja kuulutama.” (Lk 9:1). “Pärast seda määras Issand teised seitsekümmend ja läkitas nad kahekaupa enese eele igasse linna …” (Lk 10:1) Seejärel andis Ta neile eesmärgi: “Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad … neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” Tal on alati olnud kõikidelt jüngritelt ühesugused ootused - oli neid siis 12, või 72, või 120 (Ap 1:15), või 3120 (Ap 2:41), või 5000 (Ap 4:4) – see just oligi aluseks nende paljunemisele. “Ja nemad jäid alati apostlite õpetusse …” (Apt 2:42). See oli õpetus kahetsusest ja armust ning Jeesusele kõige andmisest, tänu millele me kõik pöördusime. See oli õpetus mida kõnelesid puldist nii koguduse juhid, kui ka koguduse eest vastutavad evangelistid. See oli iseenesest mõistetav, et iga jünger on alati valmis minema ükskõik kuhu ja tegema ükskõik mida, et kogu maailm saaks evangeliseeritud, et evangeelium jõuaks kõikidesse linnadesse ja iga inimeseni igas maailma nurgas veel meie eluajal.
JÄTTA KÕIK. Ma võtsin otsuse jätta kõik ja kolida Moskvasse, et saada tarviliku ettevalmistuse koguduse avamiseks Eesti pealinnas Tallinnas. Ma usun Piibellikku põhimõtet, et evangelisti saab treenida ainult teine evangelist ja Jumal ise on pannud oma koguduses paika inimesed sellesse ametisse vastavalt oma äranägemisele. “Ei ole õpilane ülem oma õpetajast, ent iga täiesti õpetatu on samasugune kui ta õpetaja.” (Luk 6:40) Mõelge oma juhatajaile, kes teile on rääkinud Jumala sõna, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku! (Heb 13:7) Kuna Rootsis ei olnud veel ühtegi evangelisti, oli Moskva lähim võimalus, et sellist treeningut saada. See oli radikaalne otsus, aga see ei olnud eriti raske valik, sest ma olin Jeesuse jünger ja ma olin Eesti rahvusest. Ja ma pean rõhutama, et ma ei ole seda sammu mitte kunagi kahetsenud. See ei olnud tegelikult midagi erilist, sest ka kõik need koguduse liikmed, kes jäid Stockholmi, olid Jeesuse jüngrid ja olid valmis andma kõik, et saada vajalik ettevalmistus teistesse Rootsi linnadesse minemiseks, kus kogudust veel ei olnud. Piiblit uurides oli selge, et me oleme Jeesuse eesmärgi täideviimisel alles üsna alguses. Stockholmi koguduses oli 1993. aastaks 160 jüngrit ja Rootsis oli ootamas sadu linnu, kus evangeeliumi ei ole veel kuulutatud. Juba enne ristimist Piiblist “esimesi printsiipe” õppides veendusime, et Kristuse kehas on mitmeid erinevaid ameteid, mis kõik on vajalikud Tema keha ülesehitamiseks. Oli selge, et Jumalal on selle võimalikuks tegemiseks plaanis kasvatada ainuüksi Rootsis kümneid, isegi sadu evangeliste, sadu koguduse juhte, koguduse vanemat ja õpetajat.
TREENING. Juba 1993. a. aprillis jätsin ma oma elukoha, oma õpingud, oma sõbrad, tuttavad ja oma maailmalikud unistused ja sain vägeva Moskva koguduse liikmeks. Ma õppisin kõnelema Sõna ja teenima kogudust. Ma olen Jumalale tohutult tänulik väga tähtsa inimese eest minu elus, keda ma austan väga kõrgelt, Andy Flemingu eest, kes on minu tõeline isa usus. Minu unistuseks oli saada treenitud evangelistiks ja selle eeskujuks Piiblis on meile Jumala poolt antud mudel Pauluse ja Timoteose suhte näol. Paulus ütleb: “Sellepärast ma manitsen teid: võtke mind eeskujuks! Otse sellepärast ma läkitasin teile Timoteose, kes on mu armas ja ustav poeg Issandas. Tema tuletab teile meelde minu teed, mida ma käin Kristuses Jeesuses, nõnda nagu ma igal pool koguduses õpetan.“ (1 Kor 4:16-17) Timoteosele ütleb ta: “Ent sina oled järginud mind minu õpetuses, eluviisis, nõuandes, usus, pikas meeles, armastuses, kannatlikkuses, tagakiusamistes, kannatamistes, mis said mulle osaks …” (2 Tim 3:11) Kõik minu kindlad veendumused Piiblist tekkisid siis, kui ma panin loetu praktikasse ja võtsin eeskujuks seda, kuidas Andy ja teised evangelistid tema ümber Jeesust järgisid. Ja ma nägin tohutul hulgal uskumatuid imesid, mida Jumal läbi Tema Sõnale allumise meie ümber korda saatis. Ma järgisin tema eeskuju selles, kuidas ta kompromissitult Jumala Sõna kõneles, teisi teenis ja oli ise “Timeoteoseks“ evangelistile, kes teda õpetas. Paulus kirjutab Timoteosele: “Ent sina jää sellesse, mida oled õppinud ja milles oled kindel, sest sa tead, kellelt sa selle oled õppinud.” (2 Tim 3:14) Me saime Andy Piiblikoolis intensiivset õpetust Pühakirjast, aga meie treening seisnes kõigepealt selles, et seda kõike praktikasse panna, mida me Piiblist õppisime.
SÜDA. Me õppisime praktikas, et Kristuse kogudus algab meie südamest. Kristuse kogudus algab hetkest, kui me oleme valmis andma oma elu abivajajate eest ja Kristuse armastus on see, mis meid motiveerib. Me õppisime, mida tähendab Jeesuse näide jätta “need üheksakümmend üheksa kõrbe” ja minna alati järele ühele nõrgale, kes on “kadunud” (Luk 15:4). Me õppisime seda minnes jala mitu kilomeetrit läbi lume, et viia armulaua veini ja toetust kellegile, keda ei olnud mingil põhjusel koosolekul; ja sõites mitu tundi rongiga nõrga venna juurde, kes elas äärelinnas, et teda toetada ja temaga koos Piiblit lugeda; ning ärgates üles kell 4 hommikul, et minna vaikset aega tegema kellegagi, kes pidi vara tööle minema. “Nagu minagi olen kõiges kõikidele meelepärane ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks! Võtke mind eeskujuks, nagu minagi võtan Kristuse.“ (1 Kor 10:33) Jumal lasi läbi olukorra, kus ma pidin oma leivaraha teenimiseks töötama ehitusel (kontrakti järgi 12 tundi päevas 7 päeva nädalas), kõneledes samal ajal Sõna, ristides inimesi ning teenides ja hoolitsedes oma grupi eest. Mul oli läbi selle võimalik sügavamalt mõista Paulust, kes ütles: “Te teate ise, et need mu käed on teinud tööd minu ja mu kaaslaste vajaduste rahuldamiseks. Mina olen teile kõigiti näidanud, et nõnda tööd tehes tuleb hoolt kanda nõrkade eest.“ (Apt 20:34-35)
TEENIJA. Jeesuse eeskujul peame me teenima teineteist, hoolitsedes teineteise füüsiliste vajaduste eest, et meil oleks võimalik vaimsetele asjadele fokusseerida. Ma räägin sellest, kui kellelgi on puudus või keegi on üksi. Ma räägin näiteks sellest, kui üksikud lasteta jüngrid aitavad lastevanematel vajaduse korral lapsi hoida, majapidamistöid teha või poes käia, et anda neile võimalus seda aega palvetamiseks, Piibli lugemiseks, või usu jagamiseks kasutada. Sõna õpetab meile: “Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, ja keegi teie seast ütleb neile: Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!”, aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu? Nõnda ka usk, kui tal ei ole tegusid, on iseenesest surnud.” (Jak 2:15-17) Me õppisime Moskvas, mida tähendavad Jeesuse sõnad: “Kes teie seast tahab olla kõige esimene, see olgu teie ori; otsekui Inimese Poeg ei ole tulnud, et Teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!” (Mat 20:27-28) Me õppisime andma teistele edasi, mitte ainult teadmisi, vaid teenija suhtumist ootuses, et iga jünger oleks valmis andma oma elu nõrkade eest! “Kes ütleb enese Tema sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu Tema elas.” (1 Joh 2:6) Jeesus ise treenis oma apostleid kolm aastat ja oli neile eeskujuks ohverdamises ja teenimises. Samuti ka teised evangelistid pärast neid alustasid selle ameti õppimist kõigepealt koguduse teenimisest. Paulus kirjutab oma reisil Kaisareasse jõudes: “me läksime evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest.“ (Apt 21:8) Filippus oli üks neist seitsmest, kes valiti teenima kogudust, et organiseerida jüngrite füüsiliste vajaduste eest hoolitsemist (Ap 6:2-4). Stefanos, üks nende seitsme hulgast, kuulutas evangeeliumi Suurkohtu ees ja oli esimene, kes Sõna kuulutamise pärast tapeti. (Ap 7) Filippus oli esimene, kes kuulutas evangeeliumi väljaspool Jeruusalemma ja me näeme, et ta jätkas hiljem koguduse teenimist evangelisti ametis.
KARJANE. 1994. aastal, pärast neljateist kuulist treeningut Moskvas andis Jumal mulle võimaluse koos mulle väga armsa õega Kristuses, mu tulevase naise Anuga, juhtida missionitiimi Eesti pealinna Tallinna, et seal Andy ja Tammy Flemingu käe all kogudus alustada. Sellega meie treening veel ei lõppenud, vaid alles algas. Me jäime koguduse liidrite rollis Tallinna kogudust juhtima ja treeningus oleva evangelistina pidin ma õppima, kuidas valida ja treenida koguduse juhte, koguduse vanemaid ja õpetajaid kõikide lähemal ajal Eestis alustatavate koguduste jaoks. Püha Vaim ütleb: “pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille Ta on omandanud iseenese vere läbi.“ (Ap 20:27-28) Me teadsime, kui palju linnu on Eestis ja me mõistsime, kui palju evangeliste, vanemaid ja õpetajaid on Jumalal vajalik kasvatada, et viia lõpuni tema plaan - avada Kristuse kogudus igas Eesti linnas ja külas meie põlvkonna jooksul. Me lugesime kirjast Efeslastele, et Jumal on pannud “mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistiks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks“. Ametikohuste kohta Kristuse kehas on Pühakirjas väga üksikasjalikud nõuanded, mida on väga detailselt kirjeldatud Pauluse kirjades Timoteosele ja Tiitusele. “Kui kõik ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kõik oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd Jumal asetaski liikmed, igaühe neist, ihu külge, nõnda nagu Tema tahtis.“ (1 Kor 12:17-18) Kristuse kehas ei saa olla kõik ainult ninad, või ainult kõrvad, või jalalabad. Uurides Pühakirja on üks asi selge – me võime olla kindlad, et kogudus, kuhu me kuulume, on ikka tõesti Kristuse keha, ainult siis, kui me Piibli põhjal kindlalt näeme, et kõik Jumala poolt paika asetatud ametid teevad seda tööd, mis on neile Jumala poolt määratud.
EVANGELIST. Meile võib jääda arusaamatuks, miks kirjutab Paulus siin just Tomoteosele ja Tiitusele nendest tingimustest, mis karjaste, vanemate ning õpetajate kohta käivad? Uurides Pühakirja leiame me, et kohustus määrata, õpetada, panna proovile ja ka hiljem vastutada nende ametikohtade eest on Jumal pannud evangelistide õlule. Sõnas antud näide Pauluse ja Timoteose/Tiituse suhetest on meile Jumala poolt antud mudeliks ülevaatava evangelisti ja juhtiva evangelisti suhetest ning kohustustest nende poolt avatud koguduste suhtes. Paulus manitses Korintlasi: “Sest ehkki teil oleks kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa, sest mina sünnitasin teid evangeeliumi läbi Kristuses Jeesuses. Sellepärast ma manitsen teid: võtke mind eeskujuks!“ (1 Kor 4:15-16) See näitab meile evangelistide vastutust jüngrite suhtes, keda nad kunagi Jumala juurde on juhtinud. Paulus manitseb ka Efesose koguduse vanemaid, kelle ta enda juurde Mileetosesse oli kutsunud:“… valvake ja mõelge sellele, et ma kolm aastat ööd ja päevad ei ole lakanud silmaveega manitsemast igaüht teie seast.“ (Apt 20:31) Paulus oli neid kolm aastat treeninud ja kuigi ta ei olnud enam juba aastaid Efesose koguduses, manitses ta neid, sest ta vastutas Jumala ees ikka nende eest. Erinevaid kirju lugedes võime me näha, kuidas ta oli alati valmis minema kogudustesse või saatma enda asemel ühe oma “Timoteostest“ (tema treenitud evangelistidest), et sealseid probleeme lahendada. Paulus selgitab nende motivastiooni: ”Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud; ja Ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid Temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.” (2 Kor 5:14-15). See vastutus ei ole midagi muud, kui vastus Jeesuse armastusele meis. See armastus on põhjuseks, miks evangelist on alati valmis sõtma ükskõik kuhu, ükskõik millal või kui kauaks, et aidata tema vastutuse all olevat kogudust ja jüngreid olema ustavad Temale, kes meid kutsunud ja päästnud on.
RANGEM KOHUS. Paulus annab juhtnöörid evangelist Timoteosele koguduse vanemate õpetamise kohta. Ta ütleb muuhulgas: “Kes pattu teevad, neid noomi kõikide ees, et ka teistel oleks hirm.“ (1 Tim 5:19-20) Juhtivatel evangelistidel on niisiis kohustus noomida pattu teinud koguduse vanemaid ka avalikult. Paljudel on küsimus, miks on ta vanemate ja õpetajate vastu nii range? Jeesus ütleb: “Sest kellele on palju antud, sellelt nõutakse palju; ja kelle hoolde on palju jäetud, sellelt päritakse veel rohkem!“ (Luk 12:48) Jakoobus kirjutab:“Mu vennad, ärgu püüdku paljud saada õpetajaiks, sest te teate, et me saame seda suurema nuhtluse [meie üle mõistetakse rangemalt kohut - NIV].“ (Jak 3:1) Liidrite pattudesse tuleb suhtuda väga tõsiselt meie ja ka nende eneste pääste pärast, sest Jumal vaatab liidrite peale palju rangemalt. Koguduste juhid, vanemad ja õpetajad on “avalikud tegelased“ ja nende patud on paljudelele näha. Seepärast peab nende kahetsus olema ka selgelt nähtav kõigile. Paulus selgitab, et avalikul noomimisel on ka pedagoogiline väärtus. Avaliku tegelase kahetsemine patus, mida paljud näevad, tekitab ka teistes Jumalakartust. Paulus õpetab Timoteusele: “Ära ole kärmas kellelegi käsi pea peale panema ja ära tee ennast teiste pattude osaliseks.“ (1 Tim 5:22) Ta ütleb siin, et evangelistil on suur vastutus selle juhi eest, kelle ta on ametisse määranud. Ta isegi ütleb, et evangelisti arvatakse selle juhi pattude osaliseks. Me peame aru saama, kui suur vastutus jääb evangelistile tema alustatud koguduse eest ja nende liidrite eest, keda ta on valinud.
KUULUTA SÕNA. 1997. aasta oli meie jaoks väga eriline. Selleks ajaks olime me minu kalli naise Anuga treenima hakanud juba mitut paari koguduse ülevaataja ametisse ja vastutasime kahe koguduse eest meie regioonis. Ma ei unusta kunagi seda hetke, millal me Anuga seisime Jumala, Andy ja Tallinna koguduse ees ja mind Andy poolt evangelisti (ja Anu - naiste juhi) ametisse määrati. Nagu sellel puhul kombeks, luges Andy meile Piiblist Püha Vaimu manitsuse: “Kuuluta sõna, astu esile, olgu parajal või ebasobival ajal, noomi, hoiata, manitse kõige pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad ja käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole. Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee [evangelisti] tööd, täida oma ametit õieti.“ (2 Tim 4:2-5) Ma teadsin, et sellesse ametisse ei määranud mulle mitte inimesed, vaid Jumal.
Huvitav on see, et Pühakiri räägib ka mujal “tervest õpetusest“ ja teeb seda just ühenduses evangelisti ametiga. Paulus paneb Tiitusele südamele, et koguduse ülevaataja “pidagu kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele, et ta oleks võimeline niihästi manitsema terves õpetuses kui ka kummutama vasturääkijate väited.“ (Tit 1:9) Ta kordab seda mõned värsid hiljem veelkord: “Ent sina räägi seda, mis sünnib ühte terve õpetusega.“ (Tit 2:1) Me näeme, et just evangelisti töö on olla kindel, et koguduse vanem: “oleks võimeline … manitsema terves õpetuses…“ Ma olin alati mõtelnud, mida peab Paulus siin silmas selle “terve õpetuse“ all. Miks ta ei kasuta näiteks: “õige“ ja “vale“ õpetus või “teine õpetus“?
TERVE ÕPETUS. Aasta 2000 oli nelja koguduse jaoks Baltikumi regioonis olnud üks parimatest aastatest. Tallinnas kasvasime me 216 jüngrini (ligi 350 pühapäevastel koosolekutel) ja me alustasime samuti koguduse teises Eesti linnas, Tartus, kus oli aasta lõpuks üle 30 jüngri. Me unistasime paari aasta jooksul avada veel vähemalt kaks kogudust Eesti tähtsamates linnades. Aga siis jõudis kätte 2001 aasta, millal uued “õpetuste tuuled” hakkasid ka meid “õõtsutama ja kõigutama,“ nagu Efeslastele 4:14 seda kirjeldatakse. Kõigepealt toimus muutus Sõna kuulutamise osas. Jeesus kuulutus oli:“parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Mrk 1:15) Selle asemel, et kuulutada “tervet õpetust” meeleparandusest ja selle läbi tulevast armust, jäi järjest vähemaks jüngrite kutsumine pöördumisele, kui liiga “mahatõmbav“ ja “negatiivne“. Kahetsusest kõnelemine ja “noomimine, hoiatamine, manitsemine,” mis kõik kuulub evangelisti tööülesannete hulka, muutus väga ebapopulaarseks. Kuna meieni jõudis väga vähe informatsiooni, mis Ameerikas toimub, olime me väga segaduses. 2001 sügisel teatati mulle ja Anule LA-s vastu võetud otsusest, et me kaotame oma vastutuse Baltikumi eest. Meile ei öeldud selle põhjuse kohta midagi muud, kui seda, et see annab meile võimaluse pühenduda rohkem meie perekonna ja meie kohaliku koguduse vajadustele. Kuigi ma olin põlu alla sattunud, täitsin ma edasi oma evangelisti ametit ja jätkasin “terve õpetuse“ kuulutamist koguduses, kuhu me parajasti olime kolinud. Lõpuks vallandati meid Anuga ja võeti meilt ära kõik võimalused ükskõik millist gruppi juhtida. Kindlasti oleme me palju vigu ja pattu teinud ja kindlasti tuleb meil veelgi paljuski kahetseda. Probleem on ainult selles, et ainuke süüdistus, mida meile seniajani on esitatud, seisneb selles, et me oleme jätkanud nende kahetsemisele kutsumist. Meie “süü“ on olnud selles, et me jätkame “terve õpetuse“ kuulutamist. Kõige hullem ei ole ka see, et meilt meie vastutus Eesti koguduste eest ära võeti. Probleem on hoopis selles, et mind ei asendatudki ühegi evangelistiga. Piiblis selgelt ette näidatud evangelistide ja koguduse juhtide treenimine vastutava evangelisti poolt katkes. Maailma evangeliseerimise plaan jäi seisma ja kogu Baltikumis hakati kuulutama autonoomiat ja “vabadust“ Kristuses. Samal ajal keelati koguduste juhtidele Tallinnas, keda me olime aastaid treeninud ja kes olid meile nagu lapsed Issandas, meie käest nõu küsida ja meile isegi helistada.
KANNATA KURJA. Kui kõik meie endised sõbrad meile selja pöörasid, võtsime me seda isiklikult ja kibestusime. Hiljem, kahetsedes ja pöördudes me avastasime, et paljud jüngrid üle kogu maailma, kes olid jätkanud kahetsuse kuulutamist, kannatasid täpselt samasuguse laimu ja tagakiusamise all. Me mõistsime, et need olid uued “õpetuste tuuled” mis ei olnud suunatud meie vastu isiklikult vaid olid suunatud evangelisti ameti vastu, mida Jumal oli meid kutsunud tegema. Kahjuks peab suure kurvastusega nentima, et kogu meie regioonis ei ole meie ICOC suhtluskonnas tööle jäetud ühtegi Piibellikult treenitud evangelisti. Evangelistid üle maailma, eriti just Euroopas ja Ameerikas, kes polnud nõus vait jääma, sattusid järjest rohkem põlu alla ja teravate rünnakute objektiks. Kõik liidrite tehtud vead ja ka see, mis ainult tundus valesti, pandi ilma valikuta ja andestuseta nende süüks. Ma ei ütle, et nad ei olnud vigu teinud või neil ei olnud vaja kahetseda oma pattudes. Probleem on selles, et ka neile, kes oma pattudes kogu südamest avalikult andeks palusid, ei antud andeks. Nad vallandati või sunniti erinevatel põhjustel tagasi astuma ja nende ametikoht, kui Jeesuse kehale mittevajalik, likvideeriti. Lõpuks kaotasid töö enem vähem kõik evangelistid, kes Sõna kuulutamist kahetsusest ja maailma evangeliseerimisest meie põlvkonna jooksul jätkata püüdsid. Tööle jäid koguduste vanemad ja õpetajad, kes kuulutasid nüüd autonoomiat ja “armu“ ilma kahetsuseta. Palgalehele jäid ka need evangelistid, kes olid nõus kõnelema vaid seda, mida neile koguduse vanemad ja koguduseliikmete enamus kõneleda lubasid. Kuigi nendest mitmed jäid ennast ikka „evangelistiks“ nimetama, lõpetasid nad tegelikult Piibli järgi selle ameti juurde kuuluvate ametikohuste täitmise. “Aga sina ole igapidi kaine, kannata kurja, tee [evangelisti] tööd, täida oma ametit õieti.“ (2 Tim 4:2-5) Isegi jüngrid, kes ei olnud evangelisti treeningut saanud, aga kellel oli sellegi poolest veendumus, et kõneleda “tervet õpetust“ ning noomida koguduse liidreid ja vanemaid ja kutsuda neid pöördumisele on mitmel pool kogudusest ära lõigatud süüdistatuna “lahknevuse tekitamises“. Ka Palus sai tunda samasugust suhtumist. Ta kirjutab Timoteosele: “Sa tead seda; et kõik, kes on Aasias, on löönud lahku minust,“ (2 Tim 1:15) ja ta jätkab samas kirjas “Ja kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.“ (2 Tim 3:12)
TEISEKS PÖÖRATUD EVANGEELIUM. Paulus kirjutab jüngritele Galaatias: “Ma panen imeks, et te Kristusest, kes teid on armus kutsunud, nii ruttu ära pöördute teistsuguse evangeeliumi juurde, mis ei olegi teine evangeelium; on vaid mõningaid, kes teid segavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pöörata teiseks.” (Gal:1:6-7) “Aga kui me ise, või isegi mõni ingel taevast, peaks teile kuulutama evangeeliumi peale selle, mida meie teile oleme kuulutanud — ta olgu neetud! Nagu me ennegi oleme öelnud, nõnda ütlen mina ka nüüd jälle: kui keegi teile kuulutab evangeeliumi peale selle, mis te olete saanud (vastu võtnud – NIV), siis ta olgu neetud!” (Gal 1:8-9)
Milline on see teiseks pööratud evangeelium, mis ei olegi teine evangeelium. See viib mu mõtted kohe “terve õpetuse“, juurde, millest rääkis Paulus Timoteosele. Milline on Kristuse evangeelium, mille me kunagi vastu võtsime ja selle tõttu päästetud saime? Mida kuulutas Kristus? “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!” (Mat 4:17); Kui te ei paranda meelt, lähete kõik samuti hukka! (Luk 13:3); “Siis mõtle, kuidas sa sõna vastu võtsid ja kuulsid, ja pea seda ning paranda meelt! “ (Ilm 3:3). Kristuse evangeeljum –“kõigepealt kahetsus ja siis arm“. Paulus toonitab: “Ent ma juhin teie tähelepanu evangeeliumile, mida ma teile kuulutasin, mille te ka vastu võtsite ja milles ka püsite ning milles te ka õndsaks saate — kui te peate seda kinni nende sõnadega, millega mina teile seda kuulutasin — olgu siis, et asjata saite usklikuks. Sest ma olen teile kõigepealt teada andnud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest …” (1 Kor 15:1-3) Kõik hakkab peale Kristuse surmast ja sellest, et me kahetseme oma pattu ja anname oma elu täiesti Jumalale. Evangeelium, mida praegusel hetkel valdavalt kuulutatakse – on “kuuluta armu – mitte kahetsust“. Selle kuulutajad väidavad siiralt, et kui kuulutada Jumala armu piisavalt kaua, hakkavad inimesed selle mõjul kunagi ise nägema oma patusust ja loodetavasti kahetsevad.“ See kõlab peaaegu nagu Jeesuse kuulutus, aga sellel on vaid üks probleem – seda ei ole Piiblis. See on “teiseks pööratud“ evangeelium. Keegi ei saa aru armust, kui ta ei ole näinud oma pattu ja mõistnud, et see tappis Jeesuse. Jüngreid ei ole juba nii kaua radikaalselt kahetsema kutsutud, et nad tunnevad tohutut survet ja maailmalikku kurvastust, kui keegi neile nende pattudest rääkida püüab. Kahjuks on paljud kaotanud selle värskuse, rahu ja rõõmu, mida on meil võimalik saada ainult meelparandusest. “Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.” (2 Kor 7:10)
JUUTIDELE PAHANDUS JA PAGANAILE JÕLEDUS. Meie suhtluskonnas on täna sama probleem, mis oli Galaatia, Korintuse ja testes kogudustes esimesel sajandil. Kui meie südames ei ole enam Jeesuse unistust evangeliseerida maailm meie põlvkonna jooksul ja me lõpetame olemast iga päev inimesepüüdjad, ei näe me enam Jumala väge ja Tema armu oma eludes töötamas ning meil on suur kiusatus minna tagasi sinna, kust me oleme tulnud. Pöördumise ja risti teema, mis kunagi muutis meie elu, on muutumas väga ebapopulaarseks. “Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, aga meie kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele pahandus ja paganaile jõledus.“ (1 Kor 1:22-23) Tänapäeva “juute“ (enne jüngriks saamist religioossete koguduste liikmeid), tõmbab religioosne mugavus ja silmakirjalik näiline rahu ning endisi paganaid (mailmast pöördunud kristlasi), tõmbab uute ja “õigemate“ dogmade otsimine oma autonoomse koguduse jaoks. Paljud liidrid, kes vaid mõned aastad tagasi kuulutasid radikaalselt Jumala Sõna kahetsusest, maailma evangeliseerimisest ja viljakandmisest ja kelle läbi Jumal vägevaid tegusid tegi, on pöördunud tagasi oma endiste religioossete veendumuste juurde. Nad on harjunud vältima otsest jüngerlust ja lõiganud oma suhtlemisest ära kõik need, kes neile ristist kõneleda püüavad. “Sest sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.“ (1 Kor 1:18) Nad küll ütlevad, et iga koguduse liige peaks olema pühendunud Jeesuse eesmärgile aga praktikas on likvideerinud ülevaatava evangelisti ameti, kelle Jumala poolt antud ülesanne oli seista “terve õpetuse“ kuulutamise eest. Just evangelist vastutas selle eest, et “terve õpetuse“ kõnelemine kahetsusest ja armust jatkuks. Paulus mõistis, et see, mida ta kirjas Galaatlastele välja ütles, ei tee teda eriti populaarseks. Aga ta jäi lõpuni oma veendumustele kindlaks: “Kas ma nüüd püüan inimeste või Jumala heakskiitmist? Või püüan ma olla inimestele meelepärane? Sest kui ma veel tahaksin olla inimestele meelepärane, siis ma ei oleks Kristuse sulane! Sest ma annan teile teada, vennad, et evangeelium, mida mina olen kuulutanud, ei ole inimestelt.“ (Gal 1:10-11)
“Sest tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad.“ See aeg on tulnud! Sellepärast, vennad, kelle Jumal on kunagi evangelisti ametisse valinud! Ta kutsub teid tagasi selle unistuse juurde, mida te kord kuulsite ja mille te vastu võtsite. Kogudused, kes te olete ära lõigatud oma evangelistist! Jumal kutsub teid taastama selle Tema poolt määratud ameti, nii teie endi, kui kogu maailma päästmise nimel. “Siis mõtle, kuidas sa sõna vastu võtsid ja kuulsid, ja pea seda ning paranda meelt! “ (Ilm 3:3)
***
Mul on väga hea meel kuuluda koguduste suhtluskonda, kus on taastatud Jumala poolt antud eesmärk ja Tema poolt määratud ametid ja kus jätkatakse Sõna kuulutamise nii, nagu see kirjas on. Mul on hea meel kuuluda Kristuse kehasse, kus iga amet täidab Jumala poolt määratud kohustust. Mul on väga hea meel näha, et kogudusi juhivad kogu südamest pühendunud teenijad, et alati minnakse järele nõrgale, kes vajab abi ja toetust. Mul on eriti hea meel, et Kip McKean jätkab evangeeliumi kuulutamist ja et ta on minu sõber, jüngerluspartner ning vastutav evangelist. Mul on otsus järgida tema usku ja olla talle Timoteoseks nii, nagu tema järgib Jeesust. Ma mõistan täiesti, et see on alles algus ja meil on veel pikk tee ees kuulutades Jeesuse evangeeliumi kõigele loodule. Ja ma palvetan, et kui minu aeg kord käes on, saaksin ka mina öelda seda, mida ütles Apostel Paulus oma elupäevade lõpus: “Ometi ma ei hooli sellest midagi ega pea ka oma elu kalliks, kui ma aga lõpetan oma elukorra ja ametikohused, mis ma olen saanud Issanda Jeesuse käest, et tunnistada Jumala armu evangeeliumi.“ (Apostlite 20:24) Aamen!
Argo Lips
Tallinna Rahvusvaheline Kristlik Kogudus
Entries (RSS)