Tallinna Rahvusvaheline Kristlik Kogudus

Reuel Lemmons töötas kogudusele 53 aastat, kõneledes 79-s erinevas riigis. Alates 1955. aastast, kuni 1983. aastani oli ta toimetajaks mainline Kristuse Koguduse kirjastusele “Firm Foundation”. Retsensiooni kohaselt, mis avaldati “The Handbook of Texas Online” poolt, oli Reuel’i iganädalane toimetajaveerg “arvatavasti enimloetud veerg Kristuse Koguduse liikmete hulgas.” Minu jaoks oli vend Lemmons kangelane. Meie sõprus arenes välja seminaridel, piiblitundide vahel aega “surnuks lüües”. Ma leidsin ta olevat maheda jutuga mees, kellel on kõigutamatud ja sügavad veendumused. Järgnev artikkel, mis avaldati 9. veebruaril 1982. aastal, oli väljakutseks kõigile neile, kes seda lugesid. Arvatavasti saab see olema sama väljakutsuv ka käesoleval tunnil meile. KM

See võib kõlada imelikuna ja peaaegu pühaduseteotusena, aga järgmise kahekümne aasta jooksul ei saa me nägema eriti palju kasvu enamikus meie praegu eksisteerivates kogudustes. Tõsi, elanikkond vahetub ja mõni kogudus võib ka suureneda, tehes seda põhiliselt teiste koguduste arvel, kuna plaanid, mis on hetkel meie kogudustes tehtud, ei ole orjenteeritud koguduse kasvule. Me ei karda prohvetitena ette kuulutada, et kõik meie tänapäeval eksisteerivad kogudused järgmise kahekümne aasta jooksul ennemini surevad, kui hakkavad kasvama. Ja ma mõtlen siin - tõeliselt kasvama!

See ei ole prohvetlus selle kohta, et terves koguduses ei saa üldse mingit kasvu olema. Me usume, et kasv saab toimuma vaid uute koguduste alustamise, mitte koguduste ehitamise kaudu. Meie ei tee enam koguduste ehitamiseks praktiliselt midagi ja paistab, et me lööme risti ka need vähesed, kes seda teha püüavad … Vaid äsja-alustatud kogudused kasvavad. Ja me oleme pea-aegu lõpetanud uute koguduste alustamise. Me harime oma noori kõnelejaid saama kohatäitjateks juba olemasolevates “kantslites” selle asemel, et harida neid alustama uusi kogudusi. Meie vajadus kõnelejate järele on seotud juba olemasolevate kantslite arvuga, mitte aga maailma vajadusega evangeeliumi järele.

Me kasvatame selle põlvkonna koguduseliikmed üles väga mobiilses maailmas. Kui nad siis kolivad elama keskkonda, kus ei ole kogudust, nad lihtsalt haihtuvad. Nad, kas lõpetavad täiesti Jumala järgimise, või lähevad ise ja viivad ka oma lapsed mõnda selles linnas juba eksisterivasse religioossesse kogudusse. See ei tee meile head, et me seda kategooriliselt eitame. Faktid on kõikidele selgelt näha.

Meie koguduste üldiseks suunaks on kaotada oma pühendumine “teiste jaoks” ja kuulutada oma doktriiniks: “meie endi jaoks”. Me kuulsime hiljuti isegi ühte kogudusevanemat avalikult ütlemas, et koguduse esimene kohustus on enda eest hoolitsemine. Meil on hirm koguduse ees, kellel on selline filosoofia. Uuri koguduste ajalgu ja sa näed, et Jumal ei lase kunagi sellisel kogudusel kasvama hakata, kellel on kadunud huvi maailma evangeliseerimise vastu. Koguduse esimene kohustus on kuulutada evangeeliumi ja alustada uusi kogudusi – mitte rahuldada oma isekaid vajadusi.

Kui me üldse peaksime järgmise kahekümne aasta jooksul meie koguduste hulgas kasvu nägema, tuleb see vaid suhteliselt väheste koguduste arvelt, kellel on huvi uusi kogudusi alustada. Kui kõnelemine koguduses on suunatud pofessionaalsele oma inimeste ja gruppide vajaduste eest hoolitsemisele, oma töökoha säilitamisele, või töötasu situatsioonile - kogudus sureb. Tegelikult peaksid kõnelejad olema treenitud looma uusi kantsleid, mitte täitma juba neid, mis on olemas.

Kui uurimustulemusi vaadata, siis meie rohkem kui 18 000-st kogudusest on viimase 20 aastaga alles jäänud vähem, kui 10 000. Kui meil oleks kas või grammigi koguduse-alustamise visiooni, suudaksime me need 10 000 kogudust järgmise 20 aastaga 20 000-ks paljundada. Nii kaua, kuni meil ühe misjonäri lähetamiseks läheb vaja rohkem, kui 6000 koguduse liiget, ei ole me suutelised alustama 10 000 uut kogudust. See on probleem, mille üle iga koguduse vanemate grupp peaks sügavalt juurdlema…

On ainult üks ainus põhjus – niipalju, kui me seda näha suudame – miks kogudused on lõpetanud kasvamise. Nad on kaotanud oma koguduse-alustamise innukuse ja hakanud täitma majapidaja rolli. Jeesus needis viljatu viigipuu, sest see ei kandnud midagi rohkemat, kui lehti ja ka meil on niivõrd palju viljatuid kogudusi ning niivõrd vähe vilju! On väga suur oht, et Jumal saab meid needma kadeduse ja lahknevustega, kuni me lõpuks täiesti välja sureme. Seejärel kasvatab Ta meie asemel üles inimesed, kes on Jumalale Iisreliks – nagu Ta seda ka varem on teinud.

Reuel Lemmons

9. veebruar 1982. a.